13. sept. 2013
24.08 Keiliga Luige võistlusel
Kohtunik Antonin Grygar Tšehhist.
Hüpperajal suutis Keili jälle üllatada esimese tõkke alt jooksmisega, ilmselt oli asi ülipeibutavas sirges tunnelis. Viisin koera starti tagasi ja sain disklafi, sealt edasi õnnestus aga joosta peaaegu veatu ja adekvaatselt juhitud rada.
Agilityrajal olin ise liiga ärev ja tänu sellele kukkus kaks pulka, ka A kontaktist ülehüppamise põhjustasin ilmselt ise. Rajal puudus nii poom kui ka slaalom:) 3 veaga jäi Keili 18 maksikoera seas 11. kohale, kuid oli kõige kiirem.
9. aug. 2013
3.08 EMV Viljandis ja 5.08 Bernd Hüppe seminar
Foto Elisabeth Heinrich
God, grant me the serenity to accept the things I cannot change,
The courage to change the things I can,
And wisdom to know the difference.
Reinhold Niebuhr
Seda, et Tuutul oli juuni lõpus jooksukas, mis omakorda tõotas meistrikate ajaks kena ebatiinust ja koera, kellel eriti kiiret ei ole, ei saanud mina kohe kuidagi muuta. Aga kuna plaan osaleda siiski oli, siis tegelesin erilise hoolega selle poolega, mis on minu kätes, s.t. Tuutu füüsilise vormiga. Tulemuseks oli kenasti lihases ja sale koer. Veel võistluseelsesse nädalasse mahutus lisaks ülikergele treeningule nii 4-tunnine Jussi matkarajal müttamine kui ka võistlusele eelneval päeval parasjagu pikk metsaralli, millest õnnelikult võttis osa ka Tuutu laps Lucky. Koerad on erinevad, mõni vajab enne pingutust motivatsiooni tõstmiseks pikemat puhkust, Tuutu aga vajab just sellist ergutavat “üleskloppimist”, aeglase ärkamise osas oleme me temaga sarnased:) No ja võistluspäeval jäigi üle vaid minul säilitada isiklikku keskendumist ja hoida koera motivatsiooni, teha 2 puhast jooksu ning hoolega jälgida Tuutu kiirust, st. ise mitte üle kiirustada, juhul kui ta vantsima hakkab.
Seekordsete meistrikate korraldajaks oli ViLe klubi ja toimumiskohaks Viljandi. Austria kohtunikuhärra Bernd Hüppe radadest võis oodata nii mõndagi, tegelikkus osutus aga üsna lihtsaks, kumbki rada ei sisaldanud mingeid erilisi purakaid. Need olid ka esimesed meistrikad, kus mul n.ö. ükski närv ei liikunud.
Hüpperada oli üsna lihtne, kõige keerulisem osa oli raja lõpus peale kotti. Peale slaalomit sai Tuut lõpuks sooja sisse ja võttis jalad kõhu alt välja, õnneks annab mulle tema tuju- ja tempomuutusest alati märku sellega kaasnev innukas vigin;)
Foto Elisabeth Heinrich
Agilityrada oli vast veidi keerulisem, aga kah ei midagi ületamatut. Raja algul Tuutu paraku üsnagi lontsis, kuum ilm hakkas kah tuure üles võtma. Üllatuslikult hüppas Tuutu kiige otsalt maha, saime tõrke. Ta küll kohe läks uuesti kiigele, aga mis tehtud, see tehtud ja ajakadu kah võimas. Poomi otsa juures tegin ise vea, jäin samasse kohta poomilt tulevat koera ootama, nagu olin soovitanud Maarjale Minkuga. Tuutuga oleksin pidanud ikka jupp maad edasi minema. Seega saime sel rajal 1 tõrke ja 1 poomikontaktivea. Väga mage:( Hiljem meenus mulle, et Tuutul on suvepalavuses ja ebatiinusega varemgi olnud kalduvust kiigest keelduda, kuna ükski endast lugupidav ja oma “kutsikatest” hooliv ema ei vii ometi lapsukesi kiigele põruma.
Hüpperajal sõudis Tuutu oma mõõdukas tempos 5. kohale, agilityrajal saime mina, Tuutu ja tema kujutletavad lapsukesed kamba peale kahe veaga 7.koha. Koondkokkuvõttes EMV midiklassi 4.koht. Pole hea, pole paha…
Peale tublide meistrite autasustamist algas tavavõistlus. Meil Keiliga läks see totaalselt metsa. Selleks ajaks tundsin, et kuumus hakkab mulle liiga tegema, igatahes lõpetas minuga koostöö nii mu aju kui ka liikumisaparaat. Ei suutnud ma mõistlikku juhtimist ei välja mõelda ega ka mitte teostada. Meie kuulsusetust etteastest on siiski mõned ilusad fotod, tänud Jelena Sagale ja Tiina Teng-Tammele!
Õnneks ei olnud ma end pühapäevasele võistlusele kirja pannud, vaid tegelesin kodus hoopis talvepuudega ning pügasin paar koera ja kokkuvõttes tundsin end oluliselt adekvaatsemana kui eelmisel päeval Keiliga rajal laperdades;) Asjalik tegevus viis asjalike mõteteni ning tulemuseks oli see, et järgmisel varahommikul asutasin end jälle Keiliga Viljandi poole teele, sedakorda Keida ja Indreku koju Bernd Hüppe juhtimisseminarile.
Ülesandeks oli läbida hr. Hüppe Moravia Openi agilityrada, mis oli silma paistnud väga kõrge disklafiprotsendiga. Põhimõtteliselt sain kinnitust oma mõttele, et mul on kalduvus liiga palju rallitada, sest omades esimest borderit on mul tunne, et olen niikuinii igale poole hiljaks jäämas. Tegelikkuses sain aga julgust ja kinnitust, et jõuan vabalt üsna igale poole ja ei pea sugugi nii hirmsasti pungestama. Koomiline hetk oli, kui selgus, et pean ka poomialusest pikast sirgest tunnelist tulevat koera hoopis ootama. Bernd naeris, et ma jooksen kiiremini kui border:P “Wait…wait… WAIT!!!” Sain ka mõned uued võtted ning arusaama sellest, kuidas ja miks üldse austerlased oma lennukistiilis juhtimist teevad. Üldse sai kasutada palju pimepöördeid ja need mulle meeldivad:)
Koolitus algas hommikul kl.10. Algul tutvusime rajaga, siis saime kõik seda joosta nii, nagu heaks arvasime. Seejärel tutvustas Bernd rada ja juhtimist oma vaatevinklist ning saime kolmeks lõiguks jagatud rada ohtralt ka harjutada, uusi soovitatud võtteid kasutades. Lõpuks sai seda kõike ka tervikuna joosta. Ja kui siis kl.5 paiku selle raja kallal müttamine lõppes, siis teatas koolitaja, kes polnud ise teinud ühtki puhke- ega ka kohvipausi ja oli vaid käigu pealt manustanud mõned küpsised ja tükikese arbuusi, et nüüd tuleb uus rada. Algul pidasime seda naljaks, aga kui tõkkeid ringi hakati tõstma, oli selge, et huumorit ei kusagil;) Õnneks oli uus harjutus vaid 9-st takistusest koosnev, sihuke basic värk – 8 hüppetakistust ja 1 tunnel. No selline tavaline austria-stiilis juhtimine ümber jalgulaotatud A, eesmärgiga jõuda peale 6-meetrist sirget tunnelit pimepööret tegema:D Selleks ajaks olid koerad ikka juba üsna väsinud ja aeglased, ilm oli kah kuum. Jahusime mis me jahusime, lõpuks saime ka meie Keiliga selle tehtud. Videost on näha, et tegelikult olen ma kolmadal takistusel soovitatud võtet tehes koeral (ja väsinud koeral!) ikkagi jalus, eks elu näitab, kas ma neid võtteid niimoodi kasutama ka hakkan ja jään. Video eest kuulub tänu Saara Vällikule!
Ja veidi enne kl.7 õhtul saigi see pikk treeningpäev otsa! 😀 Ütlemata tore ja kasulik koolitus oli. Nii tore on, kui keegi kõrvalt kommenteerib ja soovitab ja ergutab!
31. juuli 2013
Poom, off road ja vettehüpped
Suvi on ikka niiiii mõõõõõnus! 🙂 Eriti tänavune suvi, mis ongi kohe päris suve moodi. Erinevalt rannas peesitajatest tähendab minu jaoks suvi eelkõige seda, et mul on agilitytakistused otse maja taga, astu vaid uksest välja ja treeni… Ja lõpuks on mul ka koer, kellega ma tõesti saan päevas teha üsna mitu lühikest trenni ning kes alati on järgmiseks treeninguks valmis. Kuna Tuutu suvekuumust põlgab, siis käib jutt loomulikult Keilist. Sel suvel on osa trenne toimunud ka keskpäevases palavuses, koer kustub muidugi kiiremini, aga alati on võimalik harjutus lõpetada käsklusega “Mine ujuma!”, millele järgneb õnneliku Keili kapak jõe poole ja seejärel hakkab põõsaste tagant kostma hirmsat puristamist ja plädistamist.
Trennivälisel ajal tuleb leida aega koerte füüsilise vormi kindlustamiseks. Loomulikult toimub see aastaringselt, aga suvel on kõik kuidagi lihtsam ja nauditavam. Lisaks tavapärasele koduümbruses ja Saku metsas tuulamisele saab heas seltskonnas ette võtta ka pikemaid otsi.
Kõigi fotode eest suur tänu Maarjale ja Roosale Fotokale!
Keili jaoks oli Jussi matkarada nagu tõotatud maa. Algus oli küll veidi vaevaline, +28 kraadiga lõõskavas päikeses mööda lagedat nõmme marssida ei olnud tõesti eriti nauditav, aga metsa vahel oli varju ja oh neid toredaid järvekesi, mis üksteisele järgnesid! 🙂
Keili võib ilmselt lõputult veest pulka tuua, vähemalt ta ise arvab nii. Kindlasti on kogu suvise müttamise peale koerte vorm ka paranenud, sest peale 4-tunnist matkamist ja ohtrat ujumist koos vettehüpetega oli Keili peale kojujõudmist üsna sellise näoga, et võiks nüüd trenni ka minna.
Tuutu on igasugusel matkarajal üliõnnelik, et ta on kusagile uude ja seniavastamata kohta viidud. Keili ogarat vaimustust vee suhtes ta ei jaga, äärmisel juhul võib paar korda pulgakest veest välja ju tuua, kui see liiga kaugele ei ole visatud ja kui ilm ikka piisavalt soe (loe: palav) on.
Samas ei tohi suvekuumuses valvsusel uinuda lasta ja tuleb meeles pidada, et suvi saab ükskord otsa ja vaja talvevarusid koguda. Ka seda oleme me teinud. Koertega koos on mustikate korjamine veidi vaevaline, sest Keili ülihea nina ja/või nägemine juhib teda just nende kõige mahlakamate mätaste kallale lätsutama. Ja armastusest pakatav Tuutu arvab, et mustikamätta juures kükitav inimene on sinna kükitanud ilmselgelt vaid selleks, et spanjel saaks teda lõputult emmata ja musitada 😀 Kõigest hoolimata on mul siiski õnnestunud ka veidi mustikaid sügavkülma koguda.
Selle tunnistuseks, et me võistlustevahelist aega vaid lustimisele ei kuluta, on mõned videod Keili poomist.
Pööretega (see oli tema esimene treening hooga täispoomilt) :
Ja siin trenn, mis oli inspireeritud paarist viimasest võistlusest, kus oleks vaja olnud, et koer oleks poomilt iseseisvalt järgmistele takistustele läinud, seega jäin spetsiaalselt koerast maha:
23. juuli 2013
21.07 Ülenurme võistlus
Kohtunik Zdenek Spolek Tšehhist. Seekord oli võistlemas vaid Keili, A1-l kavas hüpperada ja 2 agilityrada. Rajad olid keerulised, lõksudega ja üsna tehnilised. A1 tasemele ikka väga keerulised.
Hüpperada. Kui rada valmis sai, oli selge, et seekord lihtsat jooksu ei tule. Igavene keerutamine. Diskalf saabus juba peale teist takistust, edasi olin pidevalt kusagil hiljaks jäänud. Nii jubedat jooksu pole meil ammu olnud, selge kaos.
1.agilityrada. Selle raja üle olen hirmus õnnelik, sest Keili sooritas perfektse poomilt pööramise ja ka A oli ilus, kuigi veidi liiga uljas. Samas esines meil taaskord stardirutiini osas erimeelsusi ja oma panuse andsid koerajuhi mäluhäired. Kohtunik näitas viga poomi pealeminekukontaktil, mis oli üllatus. Aga samas oli eelmine takistus rõngas poomile nii lähedal, et Keili võis tõesti esimesest kontaktist üle hüpata. 2 kukkunud pulka, tõrge ja kontaktiviga andsid tulemuseks 4. koha. Kiirus oli 5,02 m/s.
2. agilityrada. Sel rajal ei olnud A1-ga midagi pistmist, pigem oli see aus A2-A3. Seda, et Keili võib peale poomi ja rõngast valesse tunneiauku minna, nägin ma ette. Õppides proovisin selle vältimiseks poomi ka teiselt poolt joosta, aga võistlusel seda millegipärast kasutada ei julgenud. Juba rada õppides ei jäänud see mulle eriti meelde, seega oli segadus ja mäluhäired prognoositavad.
Tulemuseks siis 2 disklafi ja üks 4 veaga jooks. Meeleolu on endiselt reibas, sest ma sain juba enne seda võistlust aru, et kuna minu suvine eesmärk Keiliga on saada selgeks poom nii otse kui ka peale- ja mahapööretega, siis enamik trenne ongi poomile pühendatud ning juhtimisvõtted ja hüppetakistused on veidi unarusse jäänud. Seega hr. Spoleki radadeks ei olnud me sugugi valmis. Treenime edasi!
Kõigi ilusate fotode eest tänu Tuuli Kauerile!
20. juuli 2013
14.07 koduklubi võistlus Orus
Kohtunik Svetlana Zolotnikova. Õnneks seekord ei pidanud paika vanarahvatarkus, mille kohaselt enda korraldatud võistlusel omaenda jooksud puhta metsa lähevad.
Keili hüpperada oli väga lihtne ja ma ei osanud taibata, et ta võiks kotist nii pikalt ette välja joosta. Tõrge, suur ajakadu ja eelviimane pulk kukkus ka. Kahe veaga 5.koht.
Keili agilityrada. Selleks ajaks oli niigi kuum ilm tuurid üles kruvinud ja see ilmselge jooksurada tõotas tulla julm. Kohtunik ütles ka, et rada on koerajuhtide vastupidavuse peale 🙂 Raja ainus keeruline koht oli poomileminek, aga see oli tõesti väga keeruline, eriti algajate klassis. Minu esimene mõte oli, et “Jeerum!”” ja järgmine mõte oli Keili kindlustuse kehtivuse kohta. Alles seejärel mõtlesin välja juhtimisstrateegia, mis rajal tegelikult väga kenasti ka välja tuli. Selleks, et ta poomikontakti üle hüppab, olin ma valmis, sest Keili ei suuda praegu veel tegeleda tasakaalu saavutamisega peale keerukat pealeminekut ja samaaegselt valmistuda ka korrektseks kontaktpinna soorituseks. Üks pulk kukkus ka. Raja lõpuotsas tundsin, et olen selles palavuses jooksmisega üsnagi jännis, protokollist loetud Keili kiirus 6,2 m/s andis minu mittejõudmisele veidi õigustust 😉
Kahe veaga 2. koht. Foto Martti Vaidla
Tuutul oli joosta 2 agilityrada, videoid pole. Esimesel rajal läksin ise liiga lohakaks ja julgeks, tekkis segadus, mille eest me küll tõrget ei saanud, aga pulk kukkus. Palavuses ja jooksukajärgselt on Tuutu ka üsna aeglane, kiiruseks 4,29 m/s ja ühe veaga 5. koht. Teisel rajal läks ta peale poomi valesse tunneliauku.
13. juuli 2013
7.07 Saaremaa võistlus
Meie alustasime oma reisi juba eelmisel päeva varavalges, minu eesmärgiks oli teha Liisile väike ekskursioon ning ühtlasi põigata sisse ka Mustjalga, et Keiliga võõrast poomi ja A-d harjutada. Mõnusaks reisiseltskonnaks ja lahkelt Tornimäe-vanaema juures ööbimist pakkumas olid Riina ja “agilitybeebi” Aleks, kes ammu enam beebi mõõtu välja ei anna. Ja muidugi Donna oli ka.
Virtsu sadamas oli praamini veidi aega, võtsime koerad välja konte sirutama ja siis see juhtuski… Tuutu astus millegi terava otsa, käpapadjalt oli kiht maas ja mööda kivikesi ta enam kõndida ei saanud. Õnneks oli haav sedavõrd pindmine, et vähemalt verd polnud näha.
Igatahes puistasin Riina-Donna-Aleksi Tornimäele maha ning läksime Liisi ja koertega Saaremaad avastama. Alustasime Karja kirikust ja Angla tuulikutest.
Järgmine peatus oli Kaali järve ääres. Seal jäi Tuutu autosse, sest haiget jalga ta enam maha toetada ei soovinud. Kaali järve omapärane värv lasi teha igavesti vahvaid fotosid:
Järgmiseks uurimisobjektiks oli meil Kuressaare Piiskopilinnus, koertel jäi see arusaadavatel põhjustel uurimata. Meie uurisime see-eest üsna põhjalikult.
Peale kultuuriprogrammi sõime ja seejärel tuli end Mustjalga vedada. Oi kuidas oleks tahtnud hoopis puhata, aga tundmatu poom ootas ju jooksukontaktitrenni! Sel poomil olid kaldpindadel üsna tugevad liistud, mis Monk-Keili tähelepanu endale tõmbasid ja sellega sai esimene sooritus vussitud. Mõningase harjutamise järel pilt paranes oluliselt. A-ga probleemi polnud.
Peale treeningut käsime läbi veel Panga pangalt, aga sel päeval oli hirmus tugev tuul, seega jäi see koht meist põhjalikumalt uurimata. Hoopis kenam oli mööda maalilist rannaääreteed autos Orissaare poole tagasi sõita, meri aegajalt vasakul vilksatamas. Idüll missugune!
Õhtuks oli üsna selge, et kolmel jalal keksivast Tuutust Saaremaal võistlejat pole 😦 Milline nöök! Eriti järgmisel päeval A3 radu nähes… oi kuidas oleks tahtnud neid proovida… Küll oli hea, et Tuutu võistlus polnud Saaremaale sõidu ainueesmärk. Oli ju veel Keili ja siis see kohtunikueeliku teooriaeksam.
Salme Mujuneni A1 rajad olid hirmus lihtsad. Kohe ikka väga-väga lihtsad ja seal vigu teha oli suisa patt.
Agilityrajal hüppas Keili üle A kontaktist, sealt tuli viga. Kiigelt vabastas ta end ise ja kiiresti, seega ma ei jõudnud enam sinna, kuhu oleks pidanud. Tekkis vusserdus, mille eest me siiski tõrget ei saanud. Lisaks oli mul kahtlane tunne, et kui koerale stardiloa andsin, siis oli ta juba püsti ja tulemas. Videost selgus, et nii oligi. Seega võtsin järgmisel rajal eesmärgiks starti jälgida. Ja seal me siis jagelesimegi – istuda või mitte. Lõpuks Keili küll istus, aga mina olin plaanitust hoopis erinevas kohas ja nii tuli enne tunnelit tõkepulk alla. Slaalomisse sisenemise eest võin vaid iseend nuhelda, jooksuhoog oli sees ja ise tõmbasin koera valesse vahesse.
Lõpptulemusena saime mõlemil rajal 4. koha, agilityrajal ühe ja hüpperajal kahe veaga. Tõesti olid lihtsad rajad ja palju puhtaid sooritusi.
Tundub, et järgmiseks tuleb mul hakata võistlustel tähelepanu pöörama Keili kiigesooritusele. Õudselt kahju, et A1-s sageli kiik rajalt üldse puudub. No ja stardile ka.
Peale võistlust sooritasime Monikaga mõlemad edukalt kohtunikukspürgija teooriaeksami, mis pani sellele agilitypäevale igati ilusa punkti. Nüüd siis stažeerima…
Tagasiteeks valisin jälle selle käänulise, kuid ilusa mereäärse tee. Korraks pidasin auto kinni ja tegin koertest pilti ka.
Tuutu käpp on nüüdseks paranenud ja kui tema arvamust küsida, siis tema meelest läks Saaremaa reis igati korda. Liikuda sai küll vähe, kuid see-eest sai ta öösel minu voodis magada ning sellist luksust tuleb meil ette vaid reisidel. Paaril korral öö jooksul õnnestus tal peaaegu padjani välja nihkuda ka… 😉 Igatahes oli Tuutu hommikul õnnest särav ja täiesti veendunud, et just selleks me Saaremaale sõitsimegi! Ja ehk oligi tal õigus…
11. juuli 2013
Mamma Tuutu jälgedes
Lucky jooksukontaktitrenn
No kas ta pole mitte üks hirmus tark spanjelipoiss! Puha häid geene täis… 🙂
1. juuli 2013
Juunikuu võistlused
Ja jälle tuleb kuu tegemised korraga kokku võtta 🙂 Suvel on muidugi targematki teha, kui arvutis istuda ja võistlusmemuaare kribada, aga hetkel on kirjatükid tegemata hoopis selle va parema käe tõttu, mis arvutiga töötades kindla peale valutama hakkab.
KEILI 16.06 eksamil Lool, kohtunik Svetlana Zolotnikova.
1. hüpperajast videot pole, suurelt jaolt oli see nagu ümberpööratud 2. hüpperada. Rada oli lihtne, kukkus üks pulk ja tunneli eest tõrge, mõlemad minu põhjustatud, kuna mingis eufooriahoos muutsin ma planeeritud juhtimist. Ilusti tuli välja viimane tõke “edasi” käsuga, ise olin ikka üsna kaugel koerast maas.
2. hüpperada – ajalooline rada, kus peale ilusat ja kiiret jooksu Keili võtab viimase tõkke pulga alt. Jälle minu viga, lõdvestusin liialt ja ei andnud käsku, koer sai aru, et nüüd ongi kõik ja tuleb premeerimine.
Agilityrajal valisin A ja järgneva tunneli sooritamiseks ise vale poole, sealt tuli disklaf. A kontakt oleks võinud olla parem ja poomi oma samuti, aga mõlemad olid “söödavad”. Video lõpus poomiosa kordus koos aeglustusega pole mitte poosetamise pärast, vaid selleks, et mul tekiks pikemas perspektiivis mingi ülevaade poomi võistlussooritustest ja loodetavast progressist.
Tulemuseks siis 1 rada 10. karistuspunktiga ja 2 disklafi. Ise olin küll Keiliga õudselt rahul ja üldjoontes endaga ka. Rajad olid, tõsi küll, väga lihtsad;)
TUUTU 22.06 Pärnus, kohtunik Peteris Akimovs Lätist.
Pärnusse võtsin kaasa vaid Tuutu, Keili jäi seekord koju. Ja jälle lihtsad rajad:)
1.agilityrada puhas rada, 1.koht. Eks see minu poolt selline jõnksat-jõnksat jooks oli, mina tahtsin ikka palju kiiremini joosta;)
2. agilityrada läks vale juhtimisvaliku nahka, ma poleks pidanud Tuutut üksi kiigele jätma. Kotiga juhtus nii, et koer läks sisse, aga tükk aega välja ei tulnud. Registreerisin raja ääres istujate ahhetuse ja kellegi kommentaari, et Tuutu jooksis peaga vastu koti ääreposti:( Disklafi saime siis peale uut kotti saatmist, aga mul oli hetkel üsna ükskõik, mispidi koer selle järgmise tõkke võttis, peaasi, et kokkupõrkel kotiga ikka terveks jäi.
KEILI 28.-29.06 Veskimetsas, kohtunik Lidija Beljajeva Lätist.
Sel võistlusel saigi kõige rohkem joosta A1 võistlusklass, kahe päeva jooksul oli võimalik teha 5 rada.
28.06 1.hüpperajast videot pole. Esimene mulje oli, et see rada on mõeldud pigem väikestele koertele, kuna tõkked olid kohati ikka üsna lähestikku. Mingil põhjusel oli rada ka ühte platsipoolde surutud ning pool võistlusväljakust oli täiesti kasutamata. Võistlusraamat väidab, et saime 2 viga või hoopis vea ja tõrke, aga mälus on selle koha peal tühjus. Igatahes saime ka kolmanda koha.
28.06 2.hüpperajal kukkus kahjuks üks pulk, kuna ma tõmbasin kätt liiga madalale. Rada juhtimise mõttes väga lihtne polnud, pigem tegi asja lihtsaks see, et polnud vaja üle platsi kihutada, vaid sai suht tõkete vahel keksida. Kokkuvõttes 1.koht 🙂
Foto: Kevin Kalle Kell
29.06 1 hüpperada. Teisel võistluspäeval oli Keili ootuspäraselt ärevam, kiirem ja võibolla ka veidi rabedam. Ka oli nüüd kasutuses terve võistlusväljak ning joosta sai oluliselt rohkem. Sel rajal olen jube rahul Keili slaalomisse sisenemisega, kahjuks edasi pudises pulki ja mina tekitasin tõrke. Videost avastasin ka ühe läbematu rajatöölise. Rajal ma sellist episoodi üldse ei mäleta, kardetavasti oleks ma vajadusel temast lihtsalt läbi jooksnud:)
2 kukkunud pulka ja 1 tõrge tõid meile 4.koha.
29.06 1.agilityrada algas pika sirgega, seejärel solkisin ma ise slaalomisse sisenemise ära. Kukkus üks pulk ja pikkushüppel oleks ma pidanud hoopis teisel küljel olema, siis oleks disklaf tunnelis tulemata jäänud. Veidi ärevaks tegi mind poomileminekunurk, aga veidi suunamist ja Keili sai sinna väga otse ja kiiresti peale. Poomikontakti hüppas kahjuks üle.
29.06 2.agilityrada algas sedakorda poomiga, peale mida oli vaja veel mitu tõket kiiresti edasi joosta. Jälle poomikontakt üle. Super rahul olen Keili slaalomis püsimisega, kiiki oli ka väga ilus ja kiire, va. see, et ta sealt end ise vabastas. Edasi pudises pulk ja tõkkel enne A-d tekkis segadus, mistõttu Keili läks A-le väga kehva nurga alt ning loomulikult ei suutnud niimoodi enam kontaktpinda korralikult teha. 4 viga ja 3.koht.
Foto: Livia Kask
Kokkuvõttes olin ma tulemustega väga rahul. Eriti õnnelik olen Keili slaalomisoorituste üle, 5.-st rajast 4.-l oli slaalomist väljumine 90 kraadi ning ma hakkasin sealt enne koera tulema, muidu poleks edasisega kuidagi hakkama saanud. Keili püsis slaalomis väga hästi. Kontaktpindadega tuleb muidugi tööd edasi teha. Trennis on kõik perfektne, järelikult tuleb käia mööda võõraid poome ja platse.
5. juuni 2013
… ja maikuu Veskimetsa võistlus
25.-26.05 korraldajaks A-Koer, kohtunikuks Anne Tammiksalu.
Otsustasin seekord teha nii, et Tuutu ei peaks tunde oma jooksukorda ootama. Kuna võistlusjärjekord oli mõlemal päeval sama, st. A1 ->A3, siis regasin esimesele päevale vaid Tuutu ja teisele Keili. Keilil pole vahet, tema võib oma jooksukorda ükskõik kui kaua oodata, aga enamasti on klasside järjekord ikka nii, et päeva alustavad algajad.
Tegelikult eelnes sellele võistlusele omajagu draamat. Teisipäeva öö vastu kolmapäeva sai külastatud traumapunkti, kus mul diagnoositi küünarliigese luksatsioon, venitamine ja väänamine. Paistes parem käsi rippus täiesti kasutult, kätt kõverdada ei saanud, näpud midagi kinni ei hoidnud ja jõle valus oli. Ja keset kogu seda piina oli kõikehõlmav mõte, et kuidas ma siis suvel ometi trenni teen?! Ja mis saab võistlusest… Igaks juhuks kohe korraldajaklubiga ühendust võtma ei hakanud, mõtlesin, et ootan paar päeva. Õnneks käe liikuvus järjest taastus, neljapäeval tegin igaks juhuks kõvasti kinniseotud küünarnukiga kontrolltrenni nii Tuutu kui ka Keiliga (viimane eeldab ulatuslikumaid käeviipeid) ja otsutasin, et olen suhteliselt võistluskõlbulik:P
25.06 Tuutu
Esimene jooks:
Ilus jooks kuni disklafini:P Hiljem asja analüüsides sain aru, et plaan jääda poomist sellesse külge, kuhu mina jäin, oli ikka väga riskantne ja ka edasise suhtes täiesti mõttetu. Ilmselt olen ma borderiga jooksukontakte treenides ikka ülbeks kätte läinud, plaanides Tuutuga käevahetust mitte enne, vaid hoopis peale poomi.
Teine jooks:
See oli üks mõttetu disklaf, kiirustamisest põhjustatud. Ei olnud mul sel võistlusel Tuutuga joostes õiget tunnet, pidevalt tahtsin liiga kiiresti joosta ja samas tuli koera järgi oodata. Ma teen Keiliga oluliselt rohkem trenni kui Tuutuga ja see maksis seekord Tuutuga joostes kätte, sest enda kiirust sättisin pigem Keili järgi. Ja tont seda teab, võibolla andis ka kinniseotud kangevõitu küünarnukk kahe disklafi tekkeloosse oma panuse.
26.05 Keili
Hüpperada:
Seda, et tunnel, kus Keili disklafi hankis, võib borderitele olla lõksuks, nägin ma eelnenud võistlejate pealt ära:) Ettevalmistunult õnnestus mul vältida olukorda, kus koer müürilt tulles tunneli teise auku sööstab, aga seda, et ta võiks peale järgmist tõket kah tunnelisse ja hoopis teise auku minna, ei olnud keegi veel ette näidanud:P Muidu oli äge jooks ja äge rada, meie esimene võistlusrada suurel muruväljakul.
Agilityrada:
Tegelikult oli mul plaan teisel tõkkel kätt vahetada, aga piirdeaed ei võimaldanud koera panna istuma sinna, kuhu mina oleksin tahtnud, seega jäin veidi jänni ja kohe, kui Keili esimeselt tõkkelt tuli, oli selge, et ma vaheta enam midagi ning töösse läks plaan B ehk eriti väledate jalgade voor. Ja ma jõudsingi teisele poole tunnelit!:D Tõkkel enne A-d hakkasin liiga vara ära kalduma ja sain tõrke, Keili hüppas üle nii A- kui ka poomikontaktid. A-ga ongi viimasel ajal kiiruse suurenedes sooritus halvenenud, teeme tööd. Poomiga on aga nii, et Smarti superpoomi horisontaalosa otste alumiiniumkinnitused on Keili meelest sellised asjad, mis poomi külge ei kuulu ja imestamine ajab sammu sassi. Eks treenime edasi. Aga joosta oli tõsiselt vahva! Koos tõrkega oli Keili kiirus 5,34 m/s ja see väärib äramärkimist eelkõige seetõttu, et siiani pole meil õnnestunud oma kiirusest aimu saada.
Üldse oli see esimene võistlus Keiliga, kus ma end kindlalt tundsin ja iga hetke rajal tõeliselt nautisin ning see on uskumatult vahva tunne!
Treenime edasi! 🙂
4. juuni 2013
Takkajärgi maikuu võistlustest – kõigepealt Viljandi
Pean end kokku võtma ja edaspidi ikka kohe peale võistlust postituse tegema. Kuhu see niimoodi kõlbab, peaaegu kuu hiljem…
11.05 Viljandi võistlus, kohtunik Pavol Vakonic Slovakkiast.
Võistlus toimus Holstre-Polli Tervisekeskuses. Absoluutselt suurepärane koht meiesugustele matkaradade nautijatele! Kahju ainult, et kohati oli kevad sinna visa saabuma ja nii olid mitmed paigad täiesti tahenemata, algselt planeeritud võistlusväljaku muruplats kaasaarvatud. Sellest hoolimata oli seal väga mõnus nii end kui koeri soojaks joosta, jahutada ning ka üks tõhusamat sorti matkaring sai tehtud.
Keili. Tenniseväljaku pinnas oli kogenematule koerale ikka väga kummaline ja libe. Kuna ma olin kuulnud, et kohtunik algul kartis, et tenniseväljak on koertele hüppamiseks liiga kõva, siis tundus veidi kummalisena ka see, et A1-s olid kõrgused kohe keskmisel tasemel, st. et maksides 60 cm. Sinna tasemele jäid nad küll terveks päevaks ja ka kõrgeimas võistlusklassis. Tegelikult oli sel võistlusel vahva vaadata, milline vahe on kogenematutel ja suurte kogemustega koertel. Vaevalt ei keegi A3-s osalenud neljajalgsetest oli varem sellisel pinnal trenni teinud või võistelnud, aga vahe A1 ja A3 klassi vahel oli silmaga näha. Kui A1-s olid mitmetel koertel suured kaared, imelikud punnitatud hüpped ja ilmselgelt libe, siis A3-s ei teinud isegi maksiklassi rakettkoerad teist nägugi.
Keili hüpperada:
Kolmandal takistusel ei suutnud tunnelist väljatormav Keili end tõkkele keerata ja sealt tuli tõrge. Pulgapuistamisega peale slaalomit olin ma arvestanud ja disklaf saabus veidi enne lõppu. Keili liikus pinna tõttu kohati aeglasemalt, kuid sellest hoolimata ei suutnud hästi pidurdada, seega ei teadnud mina ka enam, kuidas liikuda.
Keili agilityrada:
Jessas, kus sel rajal sai alles treenitud! 😛 Kõigepealt starditõket. Tahtsin koera panna esimesest tõkkest veidi kaugemale, kui tenniseväljak seda võimaldas, aga nii sattus ta istuma nö. auku. Esimese tõkke alt jooksmine oli üsna prognoositav, sest täpselt tõkke alt ta mind ja poomi jõllitas. Neljandal katsel sai Keili lõpuks selle tõkke hüpatud, aga siis ma jäin ka üsna koera lähedale. Poomisooritusega võis täitsa rahule jääda, tegelikult olime me täpselt seda poomi-tõkke-tunneli kombinatsiooni trennis ka harjutanud, sest proovitud sai sama kohtuniku paarinädalatagust Riia caciagi-rada. Pudises paar pulka ja esimene kiigesooritus oli lennukas, seega võtsin ka kiige uuesti.
Lisaks põrutasin mingi hetkel veel ka jala ära. Et kui kohtunik oli muretsenud koerte turvalisuse pärast, siis jama hankisin endale külge hoopis mina:P Enne esimest jooksu proovisin, mis vihmamärjal väljakul paremini peab – tossud või sisebuutsad – ja otsustasin buutsade kasuks, aga oleks ikka pidanud kohe oluliselt tõhusamate amortidega jalatsid valima.
Tuutul oli joosta 2 agilityrada. Esimene jooks:
Minu juhtimine oli üsna ebakindel, liiga palju ülekontrollimist, mida ma Tuutuga muidu ei tee. Selle tõttu tegi koer mitu mõttetut lisasammu. Eks ma veidi pelgasin, et mida tema selle pinna kohta arvab, aga Tuut ei arvanud midagi. Korraks enne poomi läks mul ka rada meelest, aga kõik sai siiski tehtud. Puhas rada ja 1. koht.
Teine jooks:
Kehvasti sooritatud tunnelissesaatmine tõi meile vaid mõned takistused enne lõppu disklafi.
Igatahes oli see Tuutust ütlemata armas peale aastapikkust võistluspausi esikohaga tähistada nii enda võistlusradadele naasmist kui ka oma 6. sünnipäeva! Ma väga loodan, et meil rohkem pause ei tule ja et me saame veel kaua-kaua koos seda ägedat agilityvärki teha:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 