12. jaan. 2011
Suusavabalt
Paaripäevane sula ja vihm muutsid teed ja rajad libedaks, seega tekkis kahtlus, et armsal Saku suusarajal pole suuskadega midagi teha (see oletus osutus tegelikult valeks) ja nii sai üle hulga aja mindud metsa vaid omal kahel jalal. Tuutu oli suuskade puudumise üle silmnähtavalt õnnelik, ilmselgelt on suusatava perenaisega koos kappamine koera jaoks mitte lihtsalt fun, vaid hoopis korralik töö. Esiteks peab ta sammu pidama tavapärasest oluliselt kiiremini edasi jõudva kahejalgsega ja samal ajal hoolega suuskade ja suusakeppide eest hoiduma, siis tuleb veel silma peal hoida teistel suusatajatel ja ka nende rajalt tuleb hoiduda, kuid samas on millegipärast kõvasti ära keelatud nende peale haukumine… Seega lõpuks ometi sai Tuutu nüüd pingevabalt sõbralikus seltskonnas koibi sirutada. Lisaks tavapärasele Maarja ja Co-le tulid uustulnukana metsarajale sotsialiseeruma ka Margit ja Jazzie. Minku ja Jazzie leidsid kiiresti teineteist ning müramist ja üksteise tagaajamist jätkus terveks 7. kilomeetriks. Tuutu sai kergemalt hingata, tavaliselt üritab Minku lootusrikkalt talle turja karata:) Lisaboonusena õnnestus Tuutul pihta panna enamik maksatükikestest, millega Margit üritas Jazzie’t peibutada. Kes ees, see mees ja kui on vähegi lootust loomade toitmisele, siis on Tuutu ikka kõige ees;) Ja kuna spanjel (ja eriti sportspanjel) on pidevas näljas, siis oli Tuutu üliõnnelik ka kitsede söötmiskohast leitud porgandi üle. Porgandi sõi ta ära, aga järgmise põõsa alt leitud pooliku kapsapea tõi kenasti mulle.
Seega Tuutu oli üliõnnelik hästi kordaläinud metsamatka üle. Mina täna enam nii õnnelik ei ole, sest minu jalad vajusid siiski teatud määral lumme ja kuigi ma enamiku ajast üritasin parasiidina Maarja taga vantsides tema jälgedesse astudes kergemalt läbi ajada, on täna sääred krampis mis krampis. Ma kahtlustan, et 14 suuskadel oleks siiski oluliselt kergem olnud, kui 7 km jalgsi 😛 Noh, aga tegelikult oli ikkagi väääga tore…
Kas sina oled täna juba näljutatud sportspanjelit toitnud?
Väike väänik Jazzie ninapidi lumehanges – sel hetkel oli ta lõpuks paar sekundit paigal, mistõttu õnnestus ka pilti teha 🙂
Ma küsin veelkord, et kas saab juba süüa?
Ja siin alati kenasti käituv Femmu, kes ei tõmble ja ei räuska, vaid on püsivalt ilus ja nunnu ja seetõttu väga kergelt pildistatav:)
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 
Kristina said,
12. jaan. 2011 kell 13:29
oh, kuidas ma kadestan sellist päevagraafikut, kus on võimalus argipäeva hommikuti minna metsarajale…
aga oma välja vahetada kindlasti ei saaks, siis poleks saanud endale lubada agility trenne 😉
ingatuut said,
12. jaan. 2011 kell 13:45
Jah, Kristina, sul on õigus.
Näed, mina saan päevasel ajal liikuda, aga õhtud ja nädalavahetused on erinevalt normaalsetest inimestest kinni mis kinni ja agilitytreenerit ei saa ma endale ammugi lubada 😛
Piret said,
12. jaan. 2011 kell 17:21
Oh, ma kohe alustan järgmisteks jõuludeks Agilityjõuluvanale soovide kirjutamisega : See on tore, et mul on treener ja nunnult napakas koer ( ja ka see on tore, et mitte vastupidi! 🙂 ), aga veel sooviks ohtralt vabasid tööpäevi metsas jalutamiseks, rohkem palka, piiramatutes kogustes bensiini, roosa jope võiks ka olla – siis ma harmoneeruksin Saku suusarajal jalutajate/suusatajatega ;P… kindlasti saab kevade, suve ja sügisega nimekirja täiendada
ingatuut said,
13. jaan. 2011 kell 09:15
Nii armas 😀
Mina ka, mina ka… tahaks kõiki neidsamu asju (va. ehk rohkem vaba aega). Äkki Jõuluvana suhtub grupitellimustesse kuidagi erilise tähelepanuga…?
Maarja said,
12. jaan. 2011 kell 17:08
Eks see jah oli rohkem lumes rassimine kui jalutamine, aga tore oli sellegipoolest. Ja igaüks leidis oma, ehk siis karjakoerad ahistasid üksteist, Tuutu sai vabalt Margiti makspauna kaevuda ilma et keegi kõrvades ripuks ja Femmu sai rahus ilus olla;)