27. sept. 2012
Takkajärgi lambajuttu kah
Tuhala vanasõna: Kes sündmusi kohe kirja ei pane, see leiab end hiljem romaani kirjutamas.
Esimene tutvus. Meie lambasaaga sai alguse mai lõpus, mil Lamba- ja Karjakoerte tõuühing korraldas oma järjekordse karjatamispäeva Pärnumaal Jaani talus, Maarja seda infot lahkesti jagas ning tulemuseks oli, et terve jõuk Agility Plussi rahvast läks oma koerte karjatamisinstinktidega tutvust tegema, meie Keiliga sealhulgas. Sellel hetkel piirdusid minu teadmised karjatamise vallas enamvähem vaid filmis “Babe” nähtuga 😛 No vähemalt pean ma silmas filmis näidatud koerte tööd, mitte notsu oma… 😀
Keili pääses lambaaedikusse “tööle” kahel korral. Kuna see oli tal esmakordne tutvus lammastega, siis esimesel korral ei saanud ta üldse aru, mida me sinna tegema läksime ning tema peatähelepanu oli suunatud külluslikult leiduvatele hõrkudele lambapabulatele. Viimaks avastas ta ka pabulatootjad ning selle, et need liiguvad tal eest ära ning et neid on lubatud lausa taga ajada… Juhhei!
Foto: Maarja Haljasmäe
Teisel roundil oli Keili juba lammastest teadlik ning huvi nende vastu oli suur. Siiski pikk päev, pinge jms. tegid oma töö ning Keili jaksas lammaste juures tegutseda üsna lühikest aega. Kindlasti ei olnud ka mina talle abiks, sest ma ei saanud absoluutselt mitte midagi aru, kus ma olema või mida tegema peaksin, mida peaks tegema koer jne… Aia äärest hõigatud juhtnööridest ei olnud ka sugugi abi, pigem mõjusid need segadusttekitavalt. Väga kahju, et tookord kuulutuses väljahõigatud karjatamise teoreetiline tutvustus ning Jaani talu enda töötavate koerte demonstratsioon täiesti olemata jäid. Kui ikka asjast üldse ei tea, siis ei oska midagi mõistlikku küsidagi…
Mis puutub minu koera, siis tookordse ürituse tulemusena sain ma teada, et Keilil on väga head instinktid ja huvi töötada, kripeldama jäi aga see, et ta oli võõras autos sõitmisest, tundmatust tegevusest, pikast ootamisest jms. väsinud ning kustus väga kiiresti. Ja mulle endale oli väga uudne ning õudselt häiriv tunne, et ma mitte midagi aru ei saanud… koeratreener või asi!
Teine katse. Kui miski ikka kripeldab, siis ei jää üle muud, kui uuesti proovida, onju 😉 Seega sõitsime 3.juulil uuesti Jaani tallu. Eesmärgiks oli võimaldada Keilile selle lambavärgiga tutvust teha veidi lihtsamates oludes, st. ilma pika ootepausita kahe trenni vahel. Oo, kui hästi ta seda kohta ja lambaid mäletas! Ja tagasihoidlikkusest polnud enam juttugi:
Aga jälle sain ma isegi aru, et minu liikumine oli jabur. Seega sain vahepeal Julikalt ja Joelilt instruktsioone ning üritasin siis neid näpunäiteid ka täita – paikneda nii, et ma ei jääks koera ja lammaste vahele, olla pidevalt liikumises jne. Teine katse oli seega, tormakast algusest hoolimata, veidi parem.
Fotol Keili kahe roundi vahelisel sunnitud ootepausil vaikselt värava alt lammaste juurde imbumas:
Tookord oli siis koju sõites veidi tugevam tunne, sest Keili jaksas lammastega rallitada küll ja veel ning aegajalt käitus puhtinstinktiivselt õigesti (sest minust ju endiselt tolku polnud). Igatahes oli tal tugev soov lambaid minu juurde tuua. Samas hakkas ta iga korraga üha rohkem lammastega rallitamist nautima, seega oli selge, et sellest saab meie järgmine probleem. Olin ma ju vahepeal veidi asja uurinud ning võistlusvideoid vaadanud ja selge see, et säherduse tempoga liikudes ei saa ükski lambakari mingitele väravatele pihta 😛 Ei jäänud siis muud üle, kui saatsin oma videod Keili kasvatajale Rafile ja palusin nõuannet, mida ma peaksin järgmiseks tegema või millele tähelepanu pöörama. Vestlus Rafiga venis pikaks ja lõppes tema tungiva soovitusega mul (ja Keilil) lammastest senikaua eemale hoida, kuni ta ise Eestisse meid õpetama tuleb:D (Selleks hetkeks oli teada, et Raf on Eestisse tulemas ning temalt oli välja pigistatud ka lubadus viia läbi üks tõhus karjatamiskoolitus, vaid kuupäevad olid veel lahtised.) Ainus asi, mida ma teha tohtisin, oli hankida nö. karjatamispiibel: HERDING DOGS PROGRESSIVE TRAINING, autor Vergil Holland.
Kolmas katse ehk 1-2.09 Raf Dewinteri koolitus. Mõlemad treeningpäevad algasid suurepärase loenguga, kus isegi minusugused asjaarmastajatest võhikud karjatamise ideele kui sellisele pihta pidid saama. Loengus tunduski põhiidee – koer kl. 12 , inimene kl. 6 peal ja lambad kultuurselt seal vahel – lihtsa ja arusaadavana. Lambatarandikus aga kogu kultuur haihtus… Keili soovis veelgi innukamalt lambaid taga ajada, kogu tema tavapärane püüdlik kuulekus haihtus jäljetult ning mina ei osanud endiselt midagi tarka teha. Meie esimesest katsest videot ei ole, küll aga on 2 videojuppi teisest treeningust. Ja jah, see rohelises vammuses vormitu memm olen tõesti mina 🙂 Oma kaunimad vihmariided andsin ma lugupeetud koolitajale – rahvas tuli ju teda vaatama, mitte mind… Kõigi Rafi koolituse videote eest kuuluvad tänusõnad aga Leale!
Esimese koolituspäeva 2. treening:
Järgnevalt videolt on näha, et Keili liigub oluliselt rahulikumalt ja hoiab lammastega paremini distantsi. Tegelikult oli ta teiseks treeninguks üsnagi segaduses ja üritas aru saada, mida siis üldse teha tohib. Kuna kogu Keili koolitus on siiamaani olnud shapingul põhinev ja konfliktivaba, siis oli situatsioon, kus koerale avaldati survet ning oodati temalt käitumise korrigeerimist ning töö jätkamist, Keili jaoks võõras ja arusaamatu. Ja ma olen väga rahul, et ta sai sellega hakkama. Tõsi, Rafi taskurätiviibe ületas tema taluvuse piiri, samas aga piitsa või karjusekepi peale ei teinud ta teist nägugi. Olgem ausad, ta ei oskagi neist malakatest midagi arvata…
Teine päev algas teooriaosa (kordus)loenguga ja see oli tõeliselt tore, sest eelmisel päeval praktilises osas kogetu-nähtu sai niimoodi selgitust.
Teise päeva esimene treening:
Teisest treeningust videot pole, aga ega seal olulist muutust ka polnud. Keili niigi puudulik lamamisoskus haihtus koos kogu ülejäänud kuulekusega lammaste läheduses täiesti, aga see, mida temaga lammaste juures järgmiseks tegema peaks, ongi oskus kl.12 peal lamama minna ja jääda. Ja nagu Raf loengus rõhutas, siis tuleb koerale, kes ei lähe lammaste juures lamama, õpetada igas olukorras lamamine kõigepealt selgeks ja alles siis proovida uuesti lammaste läheduses.
Fotol Raf Dewinter – mees piitsa ja vilega või BC lausuja (heal lapsel mitu nime, kõik antud koolitusel auga välja teenitud). Igal juhul muljetavaldava teadmiste- ja oskustepagasiga koolitaja. Rafi koolitusest saab lähemalt lugeda ajakirja KOER värskest numbrist.
Üldiselt sai ka selgeks, et karjatamiskoolitus ei ole mingi ninnu-nännu värk, vaid seal on tõesti koera jaoks survet ja konflikti. Vingete töökoerte kõrval oli lisaks Keilile sel koolitusel osalemas ka mitu teistki tundlikumat sorti agilitytaustaga koera, kelle jaoks üks või teine olukord koledana paistis. Igaks juhuks toonitan, et ükski koer koolitusel nahutada ei saanud. Rafil oli koera suuna muutmiseks või lammastega distantsi hoidmise nõudmiseks kasutada erinevate abivahendite arsenal. Kõige leebemaks vahendiks oli suure taskurätiku lehvitamine, järgmiseks oli kasutada plastmassist karjusekepp ning eriti tuliste koerte jaoks pika varre otsas olev punutud nöörist piits, kuid mingit koera füüsilist mõjutamist ei toimunud, nii taskurätt kui ka kepp olid pigem koera tähelepanu äratamiseks ja ka piitsa plaksutas Raf koera ette maha, et õpetada koerale lammastega distantsihoidmise vajadust. Kõik koerad olid lambatarandikus täiesti vabalt liikumas, ilma rihma või järellohiseva pika nöörita.
Minu jaoks, nii naljakas kui see ka pole, seisnebki hetkel Keiliga karjatamise võlu peamiselt selles, et lisaks võimalusele pakkuda koerale loomuomast tegevust, on mul võimalus teha temaga midagi “tõsisemat”, kus tal tuleb toime tulla teatava survega. Ja kuna tema karjatamisinstinkt on tugev ning soov lammastega töötada väga suur, siis tuleb ta sellest ilmselt auga välja.
Samas selgus tõsiasi, et kui tahta karjatamisega tõsisemalt tegeleda, siis peaks ikka paaril korral nädalas trenni tegema. Hetkel tundub see ilmvõimatu, sest treeninguks vajalikke lambaid pole lähiümbrusest võtta. Ei jäägi hetkel muud üle, kui tegeleda Keili lamamisoskusega ning loota heale sõbrale, kes järgmisel kevadel loodetavasti lambad võtab 🙂 Ja kui lamamine selge, kes teab, vast leiame end jälle Jaani talu lambatarandikust…
Lõpetuseks fotojäädvustus Keilist kahe koolituspäeva vahel end Altmõisa külalistemajas välja puhkamas. Kohe näha, et tõsine karjakoer… 😛
16. sept. 2012
Keili 19-kuune
Jõudsin arusaamisele, et minu blogi hapukurgihooaeg kestab täpselt nii kaua, kuni ma end kokku võtan… Seega lõpp looderdamisele, me pole ometi kuhugi kadunud! Ja takkajärgi on kirjutada nii mõndagi… Seekord siis Keilist ja agilityst.
Keili sai eile 19 kuud vanaks ja võiks juba ametlikus võistlusklassis võistelda. Tegelikult pole meil aga kiiret kuhugi. Keili on nii vaimse kui ka füüsilise poole pealt nö. hiline küpseja ja seega võtame me asja rahulikult. Tegelikult ongi kannatlikkus juba vilja kandnud ja tänaseks päevaks on Keilil väga paljudes asjades olemas oskus teha puhast väga kiiret sooritust.
Võistlustele tuiskamast hoiab tagasi ka asjaolu, et ma alles otsin Keili juhtimiseks parimat viisi ja jätkuvalt õpin oma looma tundma. Ta suudab mind endiselt üllatada,viimasel ajal siiski vaid postitiivse poole pealt. Väljaspool agilityrada ma aga juba tunnen teda ja oskan enamasti ära arvata, kuidas tema mõte võiks liikuda. Igavene genialist ja Monk, see ta on 🙂
Ka jooksukontaktidega oleme edenenud aeglaselt. Natuke omaniku laiskuse tõttu, aga osaliselt ka seetõttu, et veel kevadel või ka suve alguses jättis Keili tasakaalutunnetus ja kehavalitsemine paljuski soovida. Kindlasti on noorel koeral väga keeruline tegeleda samal ajal tasakaalu leidmise/säilitamisega ning ühtlasti tulla toime minu poolt eeldatava kontaktpinnasooritusega. Tänaseks on Keili poomil osav ja kindel. Ja otsejooksul ka väga kiire 🙂
Foto: Maarja Haljasmäe
Keili otsejooks poomil:
Pööramine:
Suur täna Kristina Graule videote ja töötlemise eest, praeguses treeningfaasis on abivahendid, nagu klikkija ja video, ütlemata vajalikud. Otsejooksu videolt on kenasti näha, kuidas Keili teeb poomiotsa sooritamiseks poomi horisontaalpinna lõpus tugeva äratõuke ja maandub täpselt kontaktpinna juurde. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et info keeramise kohta pean ma talle andma horisontaalpinna alguses, vastasel juhul ei jõua ta enam oma liikumist pöördeks korrigeerida.
Inga, Tuutu ja Keili agilityblogi 