Mis motiveerib?

14. veebr. 2011

Mis motiveerib?

Seekord agilityst veidi teise nurga alt, st. ma ei kirjuta mitte koerast ja tema treenimisest, vaid hoopis sellest, millega võib kahejalgne agilitysõltlane ühel päeval silmitsi seista:)

Jaanuari lõpus sai feissbuugis uhkelt välja hõigatud detsembris ja jaanuaris läbitud suusakilomeetrid, mida oli vastavalt 37 ja 77. Võrreldes pühendunud ja sihipäraselt treenivate suusatajatega, kes läbivad nädalas kõvasti üle 100 km, on neid kilomeetreid loomulikult häbiväärselt vähe. Võrreldes aga minu mulluse saavutusega, kus terve lumerohke talve peale oli ette näidata vaid 10 närust suusakilomeetrit, on areng suisa plahvatuslik. Seega ma olen rahus uhke edasi;)

Mis puutub suusatamisse, siis ei ole mul kvaliteetset varustust, on 6-7 aastat vanad Visud ja suusatan ma nagu iga keskmine koduperenaine. Ei ole mul korralikke teadmisi tehnikast, ei ole ka korrapäraselt arendatud füüsilist vormi. On vaid eesmärk, mis tegelikult kah teenib hoopis teist spordiala, st. agilityt. Eesmärk saada suuskadel kuidagi oluliselt paremaks ja kiiremaks puudub täiesti, küll aga on eesmärk suusatamise läbi paranenud füüsilise vormi abil saada paremaks agilityrajal;)

Tõehetk saabus novembrikuises Svetlana Tumanova koolituses, kus ma ühel hetkel tundsin, et kuigi minu mentaalne pool oli täiesti valmis tol hetkel hullumeelse jooksmisena tundunud harjutust jätkama, siis ometigi füüsiline pool vedas alt, ehk täpsemalt ma tundsin, et veidi veel ja siis mu jalad mind lihtsalt enam ei kanna… Esimesed emotsioonid olid ootuspärased, a’la stiilis “ma ei pea ju võistlustel 10 minutit järjest mööda rada kihutama” ja “äkki oligi harjutus liiga räige” ning lausa “kas ma hakkan tõesti juba vanaks jääma”. Targad mõtted ja järeldused saabuvad tavaliselt mõningase viivitusega…  Minu targad järeldused said küpseks peaasjalikult jooksukontaktiga poomi peale mõeldes, täpsemalt mõeldes vajadusele selle poomi kõrval kiiresti silgata. Ja meenutades Tumanovat, kes sõnaohtralt ja vaimustunult kiitis minu koera, aga koerajuhi kohta jättis targu üldse kommenteerimata… Ühesõnaga, ma sain aru lihtsast tõest, et see, kas mina litsun rajal ja/või poomi kõrval hing paelaga kaelas ja endast maksimumi välja pigistades ning see, kui kiiresti ma oma ponnituste tulemusena tegelikult edasi liigun ja kas see tulem tegelikult ka koera juhtimiseks piisav on või ma ikkagi hoopis pidurdan teha, on kaks absoluutselt erinevat asja! Nii lihtne see oligi! Ja kuna agilitys mind lihtsad ja käib kah lahendused ei rahulda, siis ei jäänudki muud üle, kui enda füüsilist võimekust tõsta. Tulemuseks peab olema, et suudaksin rajal ilma üliinimlike ponnistusteta ja koera kiirust pärssimata joosta ja õigeaegselt juhtida. Kade on ju vaadata, kuivõrd vabalt ja pingutuseta jookseb oma kiirete koertega näiteks Silvia Trkman või lõunanaabritest Svetlana Kreslina. Ma tean, et paljud hakkaks nüüd rääkima nende mõlema jalgade pikkusest, saledusest ja noorusest 😉 Siinkohal jõudsingi mina välja teise tähtsa järelduseni –  kui enam esimeses nooruses ei ole, siis tuleb sellevõrra lihtsalt rohkem vaeva näha.

Seega jumal tänatud, et meil on ilus lumerohke talv ja et suusatamine on mulle alati meeldinud ning et suusarajale saab ka sportkoera kaasa võtta, nii saab ühtlasi ka tema treenitud. Värskes õhus liikumine puhastab kopse, karastab ning lisaks on ilusad looduspildid mõnusas männimetsas alati garanteeritud. Puhas nauding!!! Eesmärgistatud tegevusele vihjab vaid asjaolu, et ma ei suusata mitte ainult siis, kui mahti on, vaid üritan seda võimalusel teha korrapäraselt, piisavalt sageli ja vajadusel ka mingite muude tegevuste arvelt. Ja et end suusarajale sõiduga mitte pankrotti ajada, siis pakin suusad (ja ka Tuutu) autosse alati, kui linna poole asja on – pärast tuleb lihtsalt Saku suusarajalt läbi põigata ja ongi kaks kärbest ühe hoobiga.

Seega pika jutu jätkukas tuleb lühike ja lööv kokkuvõte –  motivatsiooni tuleb eelkõige leida iseenda seest, sest enese seatud eesmärgid motiveerivad meid kõige paremini. Ehk siis kokkuleppele tuleb jõuda eelkõige iseendaga … 😉

P.S. Mina olen oma eesmärgi poole teel – poomi kõrval ja ka niisama rajal  jooksmine ei valmista mulle enam raskusi… 😉 Väga mõnus tunne ja saan 100% juhtimisele ja koerale keskenduda!

Ja veel – blogirulli alla olen teinud uue rubriigi “Spordist, treenimisest jms. kasulik kraam”. Hakkan siia lisama linke, mis minusugusele diletandile ja ehk ka veel teistelegi huvi võiks pakkuda.

Püsiviide