2.-3. aprill Jaakko Suoknuuti koolitus

5. apr. 2011

2.-3. aprill Jaakko Suoknuuti koolitus

Meile Tuutuga oli see vist neljas kord Jaakko treeningutes joosta. Et mida kasulikku me siis õppisime?

Kõigepealt võin olla uhke, et olen lõpuks jõudnud sinnamaale, et minu pimepöörete ajastuse kohta ei olnud Jaakkol enam midagi nuriseda (erinevalt kahest eelmisest korrast ;)). Mis puutub ülejäänud võtetesse, siis teadsin juba Jaakko põhimõtet, et usalda koera, näita talle tõke ära ja ära jää veenduma, kas ja kuidas ta seda sooritab. Seega püüdsin kõigest hingest. Ei tea, kas oli laupäevane rada keerulisem kui pühapäevane, aga igal juhul läks meil pühapäeval oluliselt paremini, laupäeval jagus Jaakkol minu juhtimise üle nurisemist küll ja veel…

Seekordne koolitus oli minu jaoks eriliselt kuldaväärt! Ma olen omas mõttes juba pikalt analüüsinud seda, mida näen enda ja Tuutu koostöös võitlustel ja ka treeningutes vajaka jäävat ja nüüd tuli ometi keegi, kellel on tohutu kogemustepagas ja teadmised, ning põhimõtteliselt sõnastas ja kinnitas selle, mida ma isegi kahtlustasin. Asja iva on lühidalt selles, et olen Tuutu koolitanud väga heaks, kuid ei juhi teda tema oskustele vastavalt. Põhimõtteliselt jääb minu praeguse juhtimise tõttu pea pool Tuutu potensiaalist realiseerimata. Jaakko soovitas mul turvatsoonist väljuda, koera juhtides rohkem riske võtta ning proovida, kus on tegelikult meie piirid. No kas saab enam rohkem motiveerivamat soovitust olla! 🙂 Ma olen Jaakole südamest tänulik, et ta mind peaaegu pool aastat kestnud talveunest üles raputas ja mulle uued, ka minu enda jaoks väga põnevad eesmärgid andis! Ja ka Tuutu on kindlasti tänulik – mida kiiremini me jookseme, seda lõbusam tal on.

Jah, ja muidugi sain palju olulist infot agility põhitõdede kohta, samuti lihvi juba tuttavatele juhtimisvõtetele ja mitmeid uusi võtteid lisaks. Tõrvatilgaks meepotis oli asjaolu, et läksin koolitusele puruhaigena ning loomulikult ei mõjunud kahepäevane agilitykappamine sugugi tervendavalt, pigem vääägagi vastupidi 😦 Ja nüüd ma ravingi end hoolega ja ei jõua sugugi ära oodata, millal terveks ja jälle trenni saan – ikka neid enda ja Tuutu piire katsetama, eksole. Samas on aga väga kena läbi akna jälgida, kuidas meie suvisel väliplatsil lumevaip iga päevaga üha rohkem kokku vajub. Kevad on õhus!

Püsiviide