22. veebr. 2012
Keili jooksukontaktipäevik
HOIATUS! Mitte-jooksukontaktifännidele on see postitus väga igav 😉 Lugemine omal vastutusel!
Tänu Kristinale on mul suurepärane võimalus jäädvustada Keili jooksukontaktiõppe erinevaid etappe – sh. nii üles- kui allamägeminekuid:) Mul on jätkuvalt kohutavalt kahju, et Tuutu kohta sarnane materjal puudub…
Esimesed kaks videot esinesid ka mingis varasemas postituses, aga panen nad selguse mõttes siiski ka siia.
Plank sai maast veidi kõrgemale tõstetud ja Keili jookseb nagu kulda 🙂 :
Lisasin ka pealejooksu ja endiselt on kõik perfektne. NB! “Takistuse” pikenedes suureneb ka koera soorituskiirus.
Kiiruse suurenemise mõju perfektsele jooksule oli ootuspäraselt pöördvõrdeline;) Aga kuna kiirus on jooksukontaktides kõige alus, siis tuli lihtsalt minna samm tagasi. Koheselt selgus ka, et tagasiminek polegi niisama lihtne, ehk siis kui Keili oli äsja õppinud jooksma mööda asjandust, mis koosnes kahest plangust, siis ei saanud enam kuidagiviisi teha nii, et jääb järgi vaid üks plank mahajooksuks, ilma koera seejuures totaalselt segadusse ajamata. Ja ei jäänudki muud üle, kui asetada maha 2 planku:)
Kui nüüd mõni mitte-jooksukontaktifänn pole hoiatust kuulda võtnud ning on mingil põhjusel viitsinud siiani lugeda, siis neile selgituseks, et kuigi alljärgneval videol tundub, et koer ju muudkui hüppab üle selle koha, kus peaks olema kontaktpind ja et kas ma õpetan koera kontaktpinnast üle hüppama, siis päris nii see pole. Selles faasis ei ole absoluutselt oluline, kuhu koer satub, oluline on hoopis tema liikumisstiil:)
Tagasiminekust sai sujuvalt edasiminek ja jõudsime järgmisele tasemele. Siitmaalt edasi on põnev jälgida, kuidas iga järgeva videoga koera soorituskiirus kasvab:)
Ja sealt edasi järgmisele kõrgusele… Selle video 2 esimest sooritust on endiselt madalalt laualt, seejärel sai kõrgust veidi tõstetud. Kõrguse tõstmisega muutus jälle ka koera sooritusstiil, millele lisandus teatav lennuefekt. Loomulikult läks ka jooksukontaktisooritus kehvemaks, sest koer pidi õppima uutmoodi takistusega hakkama saama. Tärniga on tähistatud klikitud sooritused.
Väike progress on toimunud, kuid võiks olla parem. Ma näen, et Keilil on raske, sest plangud on lühikesed ja keskosast üle lennates on keeruline järgmist sammu normaalse jooksusammuna teha.
Targem annab järele! 🙂 Ma ei olnud eelmise “takistuse” sooritusega rahul, aga samm tagasi liikumine oleks olnud mõttetu, sest seal õnnestus Keili 100%. Ja kuna ilmselgelt häiris looma 2 x 3m plangust ja väikesest alusest kombineeritud minipoomi allajooksuosa lühidus, siis leidsin, et kuna pärispoomi allajooks ei ole vaid 3 m pikkune, siis pole mul mingit mõtet vaevelda Keilile lühikese plangu jooksmist õpetades, kui tal seda suure koerana ilmselgelt keeruline sooritada on. Seega tegin taaskord peedist pesumasinale trumli ja Keili sai uue “poomi”. Selgituseks, et plank poomil pole mitte seetõttu, et Keili muidu ülesandest aru ei saa, vaid hoopis selleks, et pärispoomi ots oli selle nurga alla asetatult maast liiga kõrgel. Üllataval kombel ei lasknudki Keili end kummalisest ehitisest oluliselt häirida, tema imestusest annab tunnistust vaid tavapärastest veidi mõtlikum jooksutempo:)
Jooksukontakti harjutuste käigus on ilmnenud Keilil huvitav iseloomujoon või käitumisviis, mida mina nimetan monkluseks (kõik ju teavad seriaali “Monk”, onju). Monk-Keili nimelt arvab täpselt teadvat, kuidas asjad peavad olema. Asjad peavad olema nii, nagu nad olid eelmises treeningus;) Iga muudatus, plangu lisamine, kõrguse tõstmine ajab väikest monki segadusse (vähemalt mõneks ajaks), mistõttu tuleb treeningutel olla pidevalt loov.
Ja kui nüüd mitte-jooksukontaktifännid vangutavad pead, et mis mõtet on kuude viisi vaevalda koerale jooksukontakte õpetades, kui on ometi olemas palju lihtsamaid ja kiiremini õpetatavaid ja võibolla ka kindlamaid meetodeid, siis… neil ongi õigus! See ongi vaid tõelistele fännidele, kes suudavad kogu seda õppeprotsessi nautida, koos kõigi õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, aegajalt avalduv soov peaga vastu seina peksta kaasa arvatud;)
Lisa kommentaar