25.11 Keili eksamil ja Open rajal

26. nov. 2012

25.11 Keili eksamil ja Open rajal

See oli siis minu järjekordne katse tutvustada noorloomale ärevamat võistlussituatsiooni ja ise kah hakkama saada. Kuna kuu alguse võistlusel nägin, kuidas Keili vaid üht rada jooksnuna veidi segaduses oli, justkui oleks midagi halvasti läinud, siis panin ta kirja kõikvõimalikele hüpperadadele, st. A1 ja Open hüpperajale (korraldaja TAKO, kohtunik Anne Tammiksalu).

Ametlik A1 jooks läks meil täiesti untsu, kuigi rada polnud keeruline. Olin veidi ärevil,  et kuidas Keili starti istuma jääb, kuna otse tema selja taga liikusid inimesed uksest sisse-välja ja pealtvaatajad-filmijad olid väga lähedal. Igatahes oli ta kohe halli sisenedes väga rõõmus ja ärevil ning stardis istus nagu kulda. Neljanda tõkke juures põhjustasin ise tõrke, kuna võtsin trajektoori juba tunneli väljumisava suunas. Peale tunnelit tuli järgmine vusserdus, ehk oleks seal valss siiski asjalikum olnud. Ja raskusi slaalomisse sisenemisel nägin ma juba eos ette, aga ma jäin slaalomikäsuga ka lootusetult hiljaks, kuigi püüdsin oma hilinemist kõvema häälega kompenseerida 😛 Ja kui siiani saime tõrkeid ja vigu, siis disklaf saabus tõkkel peale slaalomit.

Video on ikka üks ütlemata tänuväärne asi:) Kui ma võistlusel ei saanud aru, miks Keili peale slaalomit ja vale tõkke sooritamist enam järgmisele tõkkele ei läinud, vaid minu juures näpu otsas keksis (videolt on näha, et tegelikult keksis lausa minu najal), siis videost saan vaevata aru, et koera arvates on piisavalt töötatud ning käes on mänguaeg:P

Open agilityrada pakkus kõvasti põnevust, seega ootasin hüpperada huviga, aga see oli siiski lihtsam.
Olen väga rahul 3.-4. takistuse pimepöördega ja üldse sujus kõik kenasti kuni tõkkeni enne slaalomit, kuhu ma ise liiga sisse jooksin ning plaanitud juhtimisvõte seega täiesti lagunes. Üritasin küll kiiresti ümber orienteeruda, kuid olin slaalomisse saates veidi valesti ja sealt jälle korduvad tõrked. Ülejäänu oli aga ilus.

Teisel rajal oli Keili ilmselgelt rohkem leilis, stardist hiilis minema (mida ma märkasin hirmus hilja) ning slaalomieelses segaduses pritsis tatti mis hirmus ja urises erutusest. Kui stardis mittepüsimine välja arvata, siis olin mina selle rajaga väga rahul.

Tänaseks on selge, et kui koduhallis pole Keilil slaalomiga erilisi probleeme, siis võistlustel on tal ärevusest tingitult keerulisem õiget sisenemist leida.

Takkajärgi tarkusena on selge, et esimesel rajal oli Keili siiski veidi ärevam ja vahtis mind rohkem, teisel rajal oli olukord palju parem ning koer rohkem takistustele fokusseerunud. Seega tasub ikka igal võimalusel mujal jooksmas käia, eriti kui mitut rada saab teha.

Veel tuleb mul talle võistlusteks muretseda teistsugune kaelarihm, sest kipun rihmaklõpsu kallal liigselt pusima.

Treenime edasi:)

Püsiviide