Poom, off road ja vettehüpped

31. juuli 2013

Poom, off road ja vettehüpped

Suvi on ikka niiiii mõõõõõnus! 🙂 Eriti tänavune suvi, mis ongi kohe päris suve moodi. Erinevalt rannas peesitajatest  tähendab minu jaoks suvi eelkõige seda, et mul on agilitytakistused otse maja taga, astu vaid uksest välja ja treeni… Ja lõpuks on mul ka koer, kellega ma tõesti saan päevas teha üsna mitu lühikest trenni ning kes alati on järgmiseks treeninguks valmis. Kuna Tuutu suvekuumust põlgab, siis käib jutt loomulikult Keilist. Sel suvel on osa trenne toimunud ka keskpäevases palavuses, koer kustub muidugi kiiremini, aga alati on võimalik harjutus lõpetada käsklusega “Mine ujuma!”, millele järgneb õnneliku Keili kapak jõe poole ja seejärel hakkab põõsaste tagant kostma hirmsat puristamist ja plädistamist.

Trennivälisel ajal tuleb leida aega koerte füüsilise vormi kindlustamiseks. Loomulikult toimub see aastaringselt, aga suvel on kõik kuidagi lihtsam ja nauditavam. Lisaks tavapärasele koduümbruses ja Saku metsas tuulamisele saab heas seltskonnas ette võtta ka pikemaid otsi.

Kõigi fotode eest suur tänu Maarjale ja Roosale Fotokale!

Keili jaoks oli Jussi matkarada nagu tõotatud maa. Algus oli küll veidi vaevaline, +28 kraadiga lõõskavas päikeses mööda lagedat nõmme marssida ei olnud tõesti eriti nauditav, aga metsa vahel oli varju ja oh neid toredaid järvekesi, mis üksteisele järgnesid! 🙂

Keili võib ilmselt lõputult veest pulka tuua, vähemalt ta ise arvab nii. Kindlasti on kogu suvise müttamise peale koerte vorm ka paranenud, sest peale 4-tunnist matkamist ja ohtrat ujumist koos vettehüpetega oli Keili peale kojujõudmist üsna sellise näoga, et võiks nüüd trenni ka minna.

Tuutu on igasugusel matkarajal üliõnnelik, et ta on kusagile uude ja seniavastamata kohta viidud. Keili ogarat vaimustust vee suhtes ta ei jaga, äärmisel juhul võib paar korda pulgakest veest välja ju tuua, kui see liiga kaugele ei ole visatud ja kui ilm ikka piisavalt soe (loe: palav) on.

Samas ei tohi suvekuumuses valvsusel uinuda lasta ja tuleb meeles pidada, et suvi saab ükskord otsa ja vaja talvevarusid koguda. Ka seda oleme me teinud. Koertega koos on mustikate korjamine veidi vaevaline, sest Keili ülihea nina ja/või nägemine juhib teda just nende kõige mahlakamate mätaste kallale lätsutama. Ja armastusest pakatav Tuutu arvab, et mustikamätta juures kükitav inimene on sinna kükitanud ilmselgelt vaid selleks, et spanjel saaks teda lõputult emmata ja musitada 😀 Kõigest hoolimata on mul siiski õnnestunud ka veidi mustikaid sügavkülma koguda.

Selle tunnistuseks, et me võistlustevahelist aega vaid lustimisele ei kuluta, on mõned videod Keili poomist.

Pööretega (see oli tema esimene treening hooga täispoomilt) :

Ja siin trenn, mis oli inspireeritud paarist viimasest võistlusest, kus oleks vaja olnud, et koer oleks poomilt iseseisvalt järgmistele takistustele läinud, seega jäin spetsiaalselt koerast maha:

 

Püsiviide