3.08 EMV Viljandis ja 5.08 Bernd Hüppe seminar

9. aug. 2013

3.08 EMV Viljandis ja 5.08 Bernd Hüppe seminar

Foto Elisabeth Heinrich

God, grant me the serenity to accept the things I cannot change,
The courage to change the things I can,
And wisdom to know the difference.

Reinhold Niebuhr

Seda, et Tuutul oli juuni lõpus jooksukas, mis omakorda tõotas meistrikate ajaks kena ebatiinust ja koera, kellel eriti kiiret ei ole, ei saanud mina kohe kuidagi muuta. Aga kuna plaan osaleda siiski oli, siis tegelesin erilise hoolega selle poolega, mis on minu kätes, s.t. Tuutu füüsilise vormiga. Tulemuseks oli kenasti lihases ja sale koer. Veel võistluseelsesse nädalasse mahutus lisaks ülikergele treeningule nii 4-tunnine Jussi matkarajal müttamine kui ka võistlusele eelneval päeval parasjagu pikk metsaralli, millest õnnelikult võttis osa ka Tuutu laps Lucky. Koerad on erinevad, mõni vajab enne pingutust motivatsiooni tõstmiseks pikemat puhkust, Tuutu aga vajab just sellist  ergutavat “üleskloppimist”, aeglase ärkamise osas oleme me temaga sarnased:) No ja võistluspäeval jäigi üle vaid minul säilitada isiklikku keskendumist ja hoida koera motivatsiooni, teha 2 puhast jooksu ning hoolega jälgida Tuutu kiirust, st. ise mitte üle kiirustada, juhul kui ta vantsima hakkab.

Seekordsete meistrikate korraldajaks oli ViLe klubi ja toimumiskohaks Viljandi.  Austria kohtunikuhärra Bernd Hüppe  radadest võis oodata nii mõndagi, tegelikkus osutus aga üsna lihtsaks, kumbki rada ei sisaldanud mingeid erilisi purakaid. Need olid ka esimesed meistrikad, kus mul n.ö. ükski närv ei liikunud.

Hüpperada oli üsna lihtne, kõige keerulisem osa oli raja lõpus peale kotti.  Peale slaalomit sai Tuut lõpuks sooja sisse ja võttis jalad kõhu alt välja, õnneks annab mulle tema tuju- ja tempomuutusest alati märku sellega kaasnev innukas vigin;)

Foto Elisabeth Heinrich

Agilityrada oli vast veidi keerulisem, aga kah ei midagi ületamatut. Raja algul Tuutu paraku üsnagi lontsis, kuum ilm hakkas kah tuure üles võtma. Üllatuslikult hüppas Tuutu kiige otsalt maha, saime tõrke. Ta küll kohe läks uuesti kiigele, aga mis tehtud, see tehtud ja ajakadu kah võimas. Poomi otsa juures tegin ise vea, jäin samasse kohta poomilt tulevat koera ootama, nagu olin soovitanud Maarjale Minkuga. Tuutuga oleksin pidanud ikka jupp maad edasi minema. Seega saime sel rajal 1 tõrke ja 1 poomikontaktivea. Väga mage:(  Hiljem meenus mulle, et Tuutul on suvepalavuses ja ebatiinusega varemgi olnud kalduvust kiigest keelduda, kuna ükski endast lugupidav ja oma “kutsikatest” hooliv ema ei vii ometi lapsukesi kiigele põruma.

Hüpperajal sõudis Tuutu oma mõõdukas tempos  5. kohale, agilityrajal saime mina, Tuutu ja tema kujutletavad lapsukesed kamba peale kahe veaga 7.koha. Koondkokkuvõttes EMV midiklassi 4.koht. Pole hea, pole paha…

Peale tublide meistrite autasustamist algas tavavõistlus. Meil Keiliga läks see totaalselt metsa. Selleks ajaks tundsin, et kuumus hakkab mulle liiga tegema, igatahes lõpetas minuga koostöö nii mu aju kui ka liikumisaparaat. Ei suutnud ma mõistlikku juhtimist ei välja mõelda ega ka mitte teostada.  Meie kuulsusetust etteastest on siiski mõned ilusad fotod, tänud Jelena Sagale ja Tiina Teng-Tammele!

Õnneks ei olnud ma end pühapäevasele võistlusele kirja pannud, vaid tegelesin kodus hoopis talvepuudega ning pügasin paar koera ja kokkuvõttes tundsin end oluliselt adekvaatsemana kui eelmisel päeval Keiliga rajal laperdades;)  Asjalik tegevus viis asjalike mõteteni ning tulemuseks oli see, et järgmisel varahommikul asutasin end jälle Keiliga Viljandi poole teele, sedakorda Keida ja Indreku koju Bernd Hüppe juhtimisseminarile.

Ülesandeks oli läbida hr. Hüppe Moravia Openi agilityrada, mis oli silma paistnud väga kõrge disklafiprotsendiga. Põhimõtteliselt sain kinnitust oma mõttele, et mul on kalduvus liiga palju rallitada, sest omades esimest borderit on mul tunne, et olen niikuinii igale poole hiljaks jäämas. Tegelikkuses sain aga julgust ja kinnitust, et jõuan vabalt üsna igale poole ja ei pea sugugi nii hirmsasti pungestama. Koomiline hetk oli, kui selgus, et pean ka poomialusest pikast sirgest tunnelist tulevat koera hoopis ootama. Bernd naeris, et ma jooksen kiiremini kui border:P  “Wait…wait… WAIT!!!” Sain ka mõned uued võtted ning arusaama sellest, kuidas ja miks üldse austerlased oma lennukistiilis juhtimist teevad. Üldse sai kasutada palju pimepöördeid ja need mulle meeldivad:)

Koolitus algas hommikul kl.10. Algul tutvusime rajaga, siis saime kõik seda joosta nii, nagu heaks arvasime. Seejärel tutvustas Bernd rada ja juhtimist oma vaatevinklist ning saime kolmeks lõiguks jagatud rada ohtralt ka harjutada, uusi soovitatud võtteid kasutades. Lõpuks sai seda kõike ka tervikuna joosta. Ja kui siis kl.5 paiku selle raja kallal müttamine lõppes, siis teatas koolitaja, kes polnud ise teinud ühtki puhke- ega ka kohvipausi ja oli vaid käigu pealt manustanud mõned küpsised ja tükikese arbuusi, et nüüd tuleb uus rada. Algul pidasime seda naljaks, aga kui tõkkeid ringi hakati tõstma, oli selge, et huumorit ei kusagil;) Õnneks oli uus harjutus vaid 9-st takistusest koosnev, sihuke basic värk – 8 hüppetakistust ja 1 tunnel. No selline tavaline austria-stiilis juhtimine ümber jalgulaotatud A, eesmärgiga jõuda peale 6-meetrist sirget tunnelit pimepööret tegema:D Selleks ajaks olid koerad ikka juba üsna väsinud ja aeglased, ilm oli kah kuum. Jahusime mis me jahusime, lõpuks saime ka meie Keiliga selle tehtud. Videost on näha, et tegelikult olen ma kolmadal takistusel soovitatud võtet tehes koeral (ja väsinud koeral!) ikkagi jalus, eks elu näitab, kas ma neid võtteid niimoodi kasutama ka hakkan ja jään. Video eest kuulub tänu Saara Vällikule!

Ja veidi enne kl.7 õhtul saigi see pikk treeningpäev otsa! 😀 Ütlemata tore ja kasulik koolitus oli. Nii tore on, kui keegi kõrvalt kommenteerib ja soovitab ja ergutab!

Püsiviide